Valik

Täna oli mul üks väga vähese unega öö. Nimelt otsustasin eile, et nüüdsest hakkab meie kallis poeg magama oma toas. Varem oleme koos Pärdiga elanud kolmetoalises korteris. Kui ta sai piisavalt vanaks, et oleks justkui võinud hakata oma toas magama, otsustasime võtta enda perre vahetusõpilase Taimaalt. Saabus tore noormees Krit ja vaba tuba oligi hõivatud. Nii on siis Pärt oma peaaegu kolm eluaastat maganud kogu aeg emme ja issi toas, suure osa ka meie voodis. Olen juba mõnda aega tundnud, et võiks ta oma tuppa kolida. Põhjuseid selleks on ju mitmeid. Aga siis me kolisime hoopis Tallinnast Tartusse ja natukese aja pärast läks ta lastehoidu ning liiga palju muutusi korraga pole lapsele väga hea. Varsti on peres aga üks laps juures, mis tähendab veelgi hulgaliselt muutusi, niiet eile tundus täpselt õige hetk Pärt oma tuppa kolida. Enne uusi muutusi.

Kuna Hendrik on see nädal Prantsusmaal ja ma tõesti enam ei tihanud oodata, tirisin ise lapse voodi meie magamistoast tema tuppa. Sain juba hommikul telefonis Hendriku käest pahandada, et ma ei tohiks raskeid asju tõsta. Aga see ei tundnud mulle väga raske ja sihikindlus oli ka suur. Seadsin Pärdi toa mõnusasti sisse ning laps oli tulemusega täitsa rahul. Ta mõistis automaatselt, et nüüd tuleb oma tuppa kolida, aga väga ei kurtnud. Ju sai Pärt aru, et ema on oma valikus kindel. Uneaja saabudes tegime kõik vajalikud protseduurid ära ja poiss läks rahulikult oma tuppa oma voodisse magama. Ta isegi uinus suht rahulikult. Arvasin sisimas, et öösel võib natukene virinat kosta. Aga ma olin selleks valmis, sest ma olin oma valikus kindel.

Minu ennustajavõimed ei vedanud alt – Pärt hõikas öö jooksul päris mitu korda emmet. Tegelikult ta väga midagi ei soovinud, sest oskab ise öösel potil käia või juua võtta, kui vaja on. Laps tahtis lihtsalt kontrollida, et kas ma olen ikka olemas. Ma pidasin vajalikuks minna, et ta tunneks ennast ka edaspidi oma toas turvaliselt ja teaks, et ma olen ikka olemas. Läksin lihtsalt poja voodi juurde ja ütlesin, et maga rahulikult edasi. Ja ta magaski. Aga kui kell oli saanud 4.30 ja Pärt mind uuesti hõikas, tundsin, et ma enam ei taha minna. Olin väsinud ja teadsin, et lapsel on kõik korras. Läksingi tema tuppa ja ütlesin talle midagi sellist: „Pärt, ma olen olemas. Aga ma olen väsinud ja tahan ka magada. Palun ära hõigu mind enam, las ma puhkan.“ Ja läksin oma voodisse tagasi. Pärt natukene seal nuttis ja pahandas, aga sai sõnumist aru, ja magas edasi. Ta tajus, et ma olen teinud enda jaoks põhjendatud valiku. Ja ma jäin sellele kindlaks. Rohkem ta mind enam ei hõiganud.

Hommikul ärkas Pärt rõõmsas tujus ja tuli minu voodi juurde mind tervitama. Mingit pahameelt minu osas polnud. Laps sai aru, et ema on otsustanud ja elu liigub edasi. Eelnev näitab selgelt, et kui inimene on teinud enda jaoks põhjendatud ja kindla valiku, on lihtne sellele kindlaks jääda. Ja kui ise oled enesekindel, tajuvad seda ka teised. Eriti lapsed. Ma olen varem mitu korda tähele pannud, et üldiselt tunnetab Pärt väga selgelt ära, millal ma mõtlen midagi väga tõsiselt ja millal on ruumi kauplemiseks. Ja kui ruumi on, siis ta seda ka teeb. Vahel ongi okei pidada läbirääkimisi, nii võib jõuda täitsa ootamatute tulemusteni, mis mõlemale poolele sobivad. Aga mõnikord ei ole kahtlusteks ruumi, sest mingi asi lihtsalt tuleb ära teha. Ja siis ei tohi ka taganeda.

Näis, kuidas meil täna öösel läheb. Loodan saada igatahes rohkem unetunde.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s