Rõõm

Tulime juuli alguses ametlikult tagasi Tartusse elama. Ostsime tühja korteri uude majja. Sättisime oma madratsid põrandale ja üheraudse pliidi riiulile ning kolisime rõõmsalt sisse. See oli tõesti rõõm – elada pärast poolt aastat üürikorteris olemist jälle oma kodus. Ja see kodu oli Tartus, linnas mida ma tunnen ja kus mulle meeldib. Tundsin, kuidas nii paljud probleemid, mis mul Tallinnas elades ilmnesid, lihtsalt kadusid ära. Või siis vähemalt hakkasid tasapisi lahenema.

Pärast kahte kuud üheraudse pliidiga ja pappkastidest köögitasapinnaga toimetamist saabus eile meie koju köök. Seal pole veel ahju (tarne hilineb) ja kivitasapinda ning seetõttu ka kraanikaussi ja nõudepesumasin ei tööta, aga muidu on see köök. Olime Pärdiga koos selle üle nii rõõmsad, et korraldasime täiesti spontaanselt ja pigem tema algatusel mängu, et me oleme kokad. Pärt võttis oma sahtlist põlle ja palus selle endale ette siduda. Nüüd sai alguse midagi enamat kui lihtne õhtusöögi valmistamine, mida vahel ikka koos teeme. See oli pigem rõõmupidu meile kahele. Kõigepealt kooris ta porgandit, siis näris seda ja proovis ka kartuleid koorida. See osutus pisut suuremaks väljakutseks, niiet ma võtsin Pärdi soovitusel üle. Loomulikult oli ta oma pukiga küpsetamise ajaks pliidi juures ja valmis söögitegemist jätkama. Lisaks toidutegemisele käis mängu juurde ka tema pidev ringi jooksmine ja telefonile vastamine. Pärt oli ikkagi tähtis kokk ning asjatoimetused vajasid tegemist. Korra kuulsin isegi, et talle helistas üks tähtis saksa onu. Ja Hendrik helistas talle ka mitu korda. Ei tea, mis asju nad rääkisid. Ja selle kõige vahepeal kontrollis laps, kas teisel kokal on ikka kõik kontrolli all. Pereisa on terve selle nädala olnud Tallinnas ja polegi veel meie imelist poolikut kööki näinud. Küllap saab tema ka täna öösel koju jõudes sellest natuke rõõmu juurde.

Köögi paigaldasid kaks vahvat remondionu (nagu Pärt neid nimetas). Nad ikka olid mures, kuidas me nii pooliku köögiga hakkama saama. Mina aga seletasin neile rõõmsalt, et oleme seni kaks kuud täitsa ilma elanud ning see poolik köök on juba suur edasiminek. Lisakas saame siis uuesti rõõmustada, kui köögi täiendused saabuvad. Neile tundus see jutt natuke kahtlane, aga remondionud paistsid siiski mõistvat, et ma mõtlen seda tõsiselt.

Üldiselt on pannud Tartus suhteliselt tühjas korteris elamine ja eilne tore rõõmupidu mind mõtlema, kui lihtne on tegelikult rõõmu tunda. Kuidas pole üldse vaja palju, et olla eluga rahul. Kui sisemine meelestatus on positiivne, siis ongi hea olla. Kuigi meil on plaanis siiski see korter lõpuks eeskujulikult ära sisustada, loodan ma, et elu lihtsus säilib. Küllap tunneme iga uue saabuva mööblieseme üle rõõmu, kasutame seda praktiliselt ja naudime selle ilu. Aga seda ma olen aru saanud, et kodust ei tee kodu asjad. Siin korteris elades on olnud algusest peale rõõm oma kodust – see ongi kodutunne.

Meie poolik köök

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s