Sihikindlus

Pärdi lemmik spordiala on jäähoki, vaieldamatult. Juba üsna väikese poisina seda esimest korda Lõunakeskuses nähes läks ta täitsa elevile. Ja sellet ajast saati pole tema huvi raugenud. Kuigi mulle väga ei meeldi selles suures ja kirevas kaubanduskeskuses käia, siis vahel ikka läheme Pärdiga ja vaatame jäähokit. Mõnikord oleme ka iluuisutajate peale sattunud ja nemad meeldivad ka. Ikkagi enamasti ilusad tüdrukud ja sõidavad jääl uiskudega. Ja loomulikult jääpuhastusauto – see on ka super äge.

Kodus on meil tihti jäähoki mäng. „Uisutame“ parketil (eriti hästi libisevad villased sokid) ja ajame harjadega palli taga. Kui mängijaid on rohkem, sobib hokikepiks ka mõni pannilabidas. Seda mängu mängime umbes sellest ajast kui Pärt õppis kõndima, millest on möödas juba vähemalt 1,5 aastat. Hokimäng on muutunud ainult hoogsamaks.

Nädalavahetusel käime ikka perega õues kõndimas. Eile hommikul sadas aga kõvasti vihma ja õue jalutama just ei tikkunud. Mul tuli hea mõte: Pärt on juba suur poiss, ilmselt lähevad mõned Lõunakeskuse laenutuse uisud talle juba jalga. Tegingi ettepaneku minna uisutama. Oleme sellest ka varem paar korda rääkinud, aga siis oleme ikka leidnud, et Pärt peaks veel kasvama. Ka tema on sellega nõus olnud. Aga eile uudist kuuldes tundus poiss täitsa valmis. See tohutu elevus, mis temas uisutamise mõtte peale tekkis, oli nii armas. Ta juba rääkis, kuidas saab hakata jäähokit mängima. Ainus mure oli, et kuidas püsti püsida. Selgitasin, et Hendrik hoiab tal käest kinni. Ise ma praeguses olukorras väga jääle ei kippunud. Uisutamine oli Pärdi jaoks nii oluline, et ta otsustas kõik oma autod kaasa võtta. Autod on ka tema jaoks väga tähtsad ning ta oli täiesti veendunud, et autod peaksid kohal olema, kui ta esimest korda uisutama läheb.

Pärdil on väga tugev sihikindlus. Olen tema emana ära õppinud korrad, mil sihikindlus on nii suur, et vastuhakk on täiesti mõttetu. Autode kaasavõtmise soov oli täpselt selline olukord. Ükski argument poleks teda veennud, et autod peaksid koju jääma. Nii ta siis võttis oma väikese reisikohvri ja ladus selle ääreni autosid täis. Ja tõesti, kõik mahtusid ära. Laps oli tohutult uhke kogu selle toimingu käigus. Ta ladus iga auto eraldi ja pidulikult kohvrisse täies pühendmuses. Kott oli küll raske, aga Pärt väga rahul. Läksime siis tähtsalt autole ja sõitsime Lõunakeskusesse.

Kõndisime parklast kaubanduskeskuse poole, kui kuulsin juba valju muusikat. Tekkis väike kahtlus, et jääl toimub mingi üritus. Ega me Hendrikuga muidugi nii targad ei olnud, et kontrollida, kas täna üldse saab uisutada. Sisse jõudes selgus, et seal oligi hüppamise pidu. Läksime vaatasime lähemalt: suured inimesed hüppasid kõva muusika taustal oma väikestel hüppelaudadel. Jälgisime seda vaatemängu mõne aja ja Pärt kuidagi mõistis täitsa vaikselt, et täna uisutama ei saagi. Loomulikult oli ta väga pettunud, aga kuna ta on siiski mõistlik inimene, ei hakanud poiss suuremat tralli teema ümber lööma. Läksime vaikides autosse tagasi ja vaatasime koos netist järele, et millal siis ikkagi uisutama saaks. Leppisime kokku uue uisuaja järgmiseks nädalaks.

Pärt magas lõunaune ära ja pärast seda pidime minema külla Hendriku vanaemale, kes elab meist sellise parajaga jalutuskäigu kaugusel. Kuna oli endiselt vihmane ja tuuline, pidas pereisa mõistlikumaks minna autoga. Mina aga tahan iga päev väljas jalutada (soovitavalt 10 tuhat sammu) ja ütlesin, et tulen ikkagi jalgsi. Pärt kui kõva jalutaja ei pidanud ka paljuks jalutuskäiku ette võtta. Aga Pärt ei tahtnud niisama jalutada. Tema oli hommikul teinud ära suure töö ja ladunud kõik autod kohvrisse ning midagi olulist tuli nendele autodele siiski täna pakkuda. Tema seda päris nii ei sõnastanud, aga tohutu sihikindlus ilmus tema näkku taas. Selle raske kohvriga tuleb jalutada vanavanaema juurde. Ütlesin Pärdile, et kui ta tahab kohvri jalutuskäigule kaasa võtta, tuleb tal seda ise terve tee vedada. Ta oli täiesti kindel, et ta jõuab. Ja mina ei kahelnud, sest see sihikindluse energia, mis temas vahel ilmestub, on ikka meeletu. Nii me siis jalutasime kahekesi Pärdiga ikka oma tubli maa tema väikeste jalgade ja raske kohvri kohta. Aga terve tee vedas ta suure uhkusega oma kohvrit ega kaevelnud kordagi. Üks hetk ma nägin, et tal oli tegelikult juba päris raske ja soovitasin tal vedamise kätt vahetada. Poiss oli hea mõtte eest tänulik ja kõndis teises käes kohvrit vedades edasi. Jõudsime rõõmsalt vanavanaema maja juurde. Rõõm lapse sees, mis tuli raske ülesandega hakkama saamisest, oli nii ilus. Nägin selgelt, kuidas enesekindlus oma võimetes kasvas mitu levelit.

1 Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s