Alandatus

Elu kohe annab pidevalt teemasid, millest tahaks kirjutada. Täna läksime Hendriku ja Pärdiga enne lõunat väikesele jalutuskäigule eesmärgiga jõuda Aparaaditehasesse. Esmalt mängis Pärt seal väljas liivakastis ja siis läksime kohvikusse sööma. Kohvikus oli tore, poiss mängis ja sõi pannkookidest kõhu täis. Lasime tal pärast söömist veel isu ka täis mängida ja õigel hetkel suunasime lapse lahkuma. Kõik sujus. Pärt oli söönud, tal oli hea tuju ning kohviku ukse ees ootas meie käru, kus saab tagasiteel koju uinuda.

Ilm oli juba üsna sügisena, kuid paistis päike. Pärt sööstis suure hooga õue ning jooksis täitsa rõõmsalt Aparaaditehase õuest läbi väljakäigu pool. Aga teel oli suur lomp, no tõesti suur. Poiss otsustas sealt läbi joosta. Pärdi jalad, nii potased kui püksid, said läbimärjaks. Mina hõikasin kõva häälega: “Pärt!”. Aga õnnetus oli juhtunud. Ilmselgelt oli laps sellest vahejuhtumist endast väljas ja ema veel kisab ka kõva häälega, et talle rohkem tähelepanu tõmmata. Pärt tundis selgelt ennast alandatuna. Kui mõtlen, et minul oleks keset Aparaaditehase hoovi midagi sarnast juhtunud, oleksin ilmselt ennast ka üsna sandisti tundnud. Pealtvaatajaid oli mitmeid.

Õnneks olid meil kaasas vahetussokid ja kombekas ehk saime Pärdi ümber riietada. Ta veel nõudis, et jalanõud jalga pandaks ja ta saaks vähemalt enam-vähem väärikal sammul sealt minema kõndida. Otsutasime nii teha ega suunanud teda kohe kärusse. Ühe asja tegime aga Hendrikuga valesti.

Kui enne oli Pärt enesekindel ja valmis Aparaaditehasest lahkuma, siis nüüd olid tal pisut teised tunded ning ilmselt ta soovis enda tuju parandamiseks pisut sealsel mänguplatsil mängida. Meie Hendrikuga aga vaatasime kella: uneaeg oli käes ja pärast seda pidime minema ühele pool-ametlikule külaskäigule. Andsime Pärdile siiski mõne minuti enda lohutamiseks, aga see polnud ilmselgelt piisav. Oma vea eest tuli meil aga maksta. Tagant järele mõeldes, oleks võinud lasta poisil see mõni minut kauem mängida, et ta oleks saanud jälle rõõmsaks ja enesekindlaks. Meie aga sundisime teda siiski lahkuma, kuigi Pärdil tulid selle peale juba pisarad silma. Asi kasvas üle jonniks.

Kõndisime siis Hendikuga Aparaaditehasest välja, üks kuri ja jonniv väikemees sabas. See kuri tuju kestis päris kaua. Saime veel teel ühe mehe käest sõimata, et mida me oma last piiname vms. Pärt tuli aga oma jonnihoos meile vapralt järele ning oli ühel hetkel nõus ka juba mul käest võtma. Kuigi ta oli väga kuri ja karjus, et ei taha emmet, soovis mingi osa temast aga juba lohutust. Pärast umbes 200-meetrist jalutuskäiku tundisin, et Pärt on piisavalt oma emotsioone saanud välja lasta ning on valmis mind lähemale laskma. Kükitasin maha ja võtsin ta kaissu. Ta istus Kastani tänavale maha ja mina tema kõrvale. Nii me seal siis istusime, päris mitu minutit. Laps pani pea mulle sülle ja rahunes täitsa maha. Saime edasi liikuda ning Pärt oli peagi valmis ka kärusse minema. Seal jäi ta päris kiiresti magama.

Eelnev on hea näide sellest, kui halvasti mõjub alandatuse tunne inimesele. Kuidas ka lapsed tunnevad alandatust ning inimesele tuleks pakkuda võimalust selle emotsiooniga toime tulla. Kuna alandatus õõnestab enesekindlust, aitab kõige paremini sellest üle saada tegevus, mis pakub rõõmu ja taastab enesekindluse. Üldiselt ma usaldan Pärdi valikuid, isegi kui need tunduvad minu vaatenurgast ebamõistlikud. Tavaliselt selgub nende valikute põhjus mõne aja pärast. Täna ma seda lõpuni ei teinud. Mõnus turnimine ja kopaga kaevamine liivakastis oleks poisi enesekindluse kindlasti ruttu tagasi toonud. Mõttetu jonnisaaga oleks jäänud olemata. Järgmine kord olen loodetavasti jälle targem.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s