Kadedus

Reedeti on Pärdil lastehoiust vaba päev ja me jalutasime enne lõunat Prismasse poodi. Kuna jäime pisut hilja peale ja jalutuskäik oli pikk, tekkis vajadus süüa lõunat kodust eemal. Läksime ühte väikesesse buffe-kohvikusse. Kuna Pärt oli teekonnal juba pisut söönud, siis eeldasin millegi pärast, et tal ei ole kõht tühi. Võtsin meile toidu ühe taldriku peale. Kui olime maha istunud, sain kohe aru, kui valesti ma olin teinud. Pärdil oli siiski kõht tühi ja üldse eelistab ta, et ei pea toitu kellegagi jagama, st tal on oma portsjon. Olin selle millegi pärast unustanud. Kui tahtsin taldrikust, mille ta oli kuulutanud enda omaks, ampsu võtta, tõusis sellest suur tüli. Õnneks ei olnud seal ühtegi tädi, kes oleks tulnud last jonnimise pärast hurjutama. Pärt oli ilmselgelt endast väljas, kuna tema toitu taheti ära süüa. Täiesti arusaadav. Õnneks lahenes olukord üsna kiirelt, kuna võtsin endale lihtsalt teise portsjoni toitu. Ja nii me seal kohvikus siis kõhud täis sõime.

Eelnev vahejuhtum pani mind aga mõtlema kadedusele. Mind on vahel, pigem varasemalt, peetud kadedaks inimeseks ning ma olen ikka juurelnud, et miks see kadedus inimestesse tuleb. Loomulikult tunnen vahel veel siiani kadedust, kuid arvan, et olen selle teema enda jaoks üsna hästi ära lahendanud. Kadeduse ilminguid ilmeb ikka väga harva. Ilmselt on osaliselt olnud abiks elukogemus, kindlasti aga lapse kasvatamine ja emotsioonide vabastamine (TMK tehnika, mida õpetab Ingvar Villido).

Olen enda jaoks jõudnud mingitele järeldustele, et miks kadedus tekib. Umbes alates 1,5 aastaselt hakkab lapsel arenema ego-tunnetus: et tema on oluline, tal on omad asjad ja teda tuleb austada. Ja mina olen Pärti selles osas väga austanud, mõistes, et ta on täpselt samasugune inimene nagu mina. Lihtsalt väiksemas keha ja lühema elukogemusega. Olen aga märganud, et üldises kasvatuspildis pole see läbinisti levinud praktika. Ma ei hakka siinkohal sügavamalt teemasse laskuma, vaid räägin lihtsalt, mis mina arvan sellest, et väikesed lapsed peavad jagama. Nagu mina tegelikult sundisin Pärti seal kohvikus oma toitu jagama, kuigi tal oli kõht tühi ja ta tahtis selle ise ära süüa. See oli tema toit. Küll aga soovib Pärt alati, et toitu jaguks kõigile, st isegi kui Hendrikut pole kodus, ta vahel küsib, kas issile ka süüa jäi. See tähendab, et ta ei taha lihtsalt enda portsjonit ära anda, sest teab, et see peab kuuluma talle.

Millegi pärast on inimestel ekslik arvamus, et kui nad sunnivad oma lapsi teistega jagama, siis lapsed ei kasva kadedaks inimeseks. Et laste vägisi jagama sundimine tekitab mingil ime väel lahkust. Vahel lisandub veel häbistamine ja kadekopsiks sõimamine. Mina arvan hoopis teisiti. Soov jagada peab tulema inimese seest ja arenema loomulikult. See tuleb läbi eeskuju, teiste käitumise jälgimise, enda kogemuse. Aga paljuski just läbi inimese loomuliku heatahtlikkuse, mida on lastes veel palju alles. Elades armastavas keskkonnas, kus kõik on lahked ja millestki justkui pole puudus, ei mattu see lahkuse energia murede alla. See ei tähenda, et inimesed peavad olema materiaalses mõttes rikkad. Nad lihtsalt elavad tänutundes ja teadmises, et neil on kõike piisavalt. Kui kedagi aga sunnitakse oma asja jagama, tekib trots, tekib tunne, et sind jäetakse ilma. Tekib puuduse tunne, see on alateadvuses väga suur negatiivne märk. Puudus tähendab ju sisuliselt võimalikku ohtu elule.

Praegu rääkisin rohkem toidu näitel, aga sama kehtib ka laste nö mänguasjade või töövahendite puhul. Mäletan selgelt, kuidas mina lapsena ei tahtnud mingit oma asja kellelegi teisele anda. See polnud kõigi asjade puhul nii, vaid just millegi, mida ma parasjagu kasutasin või mis oli mulle kuidagi eriti kallis. Ka Montessori pedagoogikas ei suunata väikeseid lapsi jagama – igal lapsel on oma aeg tegevuse lõpetamiseks. Kui üks laps on mingi eseme kasutamise lõpetanud, on teise kord. See õpetab lastele austust teiste tegevuste ja valikute osas. Ega ka täiskasvanud inimesele ei meeldiks, kui keset põnevat tegevust, nt ajalehe lugemist, tuleb keegi ja teatab, et nüüd on tema kord.

Kogu eelnev jutt ei tähenda aga, et lapsega ei võiks jagamise teemal rääkida. Näiteks, kui sõber tuleb külla, siis on kena temaga asju jagada. Laps võib valida mõne üksiku asja, mida ta kindlasti jagada ei soovi, ja selle siis selleks ajaks ära panna. Vähemalt mina olen märganud, et üldiselt soovib Pärt teistega oma asju jagada, v.a siis need mõned eelnevalt mainitud näited. Ehk kui lapse enda seatud piire pannakse tähele ja austatakse, on nad väga lahked ja heatahtlikud. Oskus on neid omadusi säilitada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s